«Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on». Jägalate maailm

Kopsusamblik (<em>Lobaria pulmonaria</em>) kasvab kuivanud saarel. pk/ Foto PEETER KÜMMEL/ SAKALA FOTO: Peeter Kümmel

FOTO: Peeter Kümmel

  • Tänapäeval kasvavad jägalad seal, kus teised ei oska: paljas kalju, eterniitkatus, puutüved jne

Palun vabandust kõigilt, kes pealkirja lugedes kukalt sügama jäid. Jägalad on seenest ja vetikast koosnevad kompleksorganismid. Olemuselt on nad nagu varased taimed, ainult seent ja vetikat vahendav karkass on puudu, ning seentel on teistsugune roll kui taimedes. Eestis on neid liitorganisme pikka aega kutsutud samblikeks.

See on kunstnimi, mis justkui viitaks lähedusele sammaldega. Jägalatel pole taksonoomilises mõttes nendega seost. Samblad on taimed. Sõna «jägal» on keelest kaduma läinud, säilides vaid kohanimedes – Jägala jõgi on siiani alles. Sõber ja loodusmees Eerik Leibak märkis minu teksti vaagides järgmist: «Eesti kohanimeraamatu (2016: 134) järgi tuleneb Jägala jõe nimi samanimelise mõisa omast ning viimase kohta öeldakse muuhulgas nii: «1642. ja 1671. aasta kirjapanekud [vastavalt Jackla walda ja Jaggelehalle wallast ] viitavad nimekujule Jägala vald(a); seega võiks nime kõrvutada Soome sõnaga jäkälä (samblik), mis esineb seal ka kohanimedes.»

Tõepoolest – soome keelde on termin aktiivsesse kasutusse alles jäänud, samuti karjala ja saami keelde. Miks nii, on selge. Jägalad on porode talvine toit, meil aga pärast taigasarnast (subboreaalset) kliimaperioodi porosid ei ela. Meie sugulasrahvaste käest on sõna laenanud ka venelased (jagel), kes kutsuvad nii põdrasamblikku (maapinnal kasvavat hallikat porotoidujägalat). Praegu püüan siiralt seda kadunud sõna uuesti kasutusse tuua.

Loe kõiki artikleid

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS

Loe ka neid

Tagasi üles